Kui tahame, et kõik jääks endiseks, peab kõik muutuma
Vene Teatri dramaturg Laur Kaunissaare: „Vene Teatri Eesti kultuuriruumile ja teatrimaastikule avanemine on tihedalt seotud siinse ühiskondliku konteksti tajumisega.“
Mullu augustis asus Vene Teatri dramaturgi ametisse Laur Kaunissaare. Varem on ta töötanud Tallinna Linnateatri, Kanuti gildi saali ja teatri NO99 dramaturgina, samuti olnud teatrifestivali „Talveöö unenägu“ kunstiline juht ning juhtinud etenduskunstide ja interdistsiplinaarseid projekte programmi „Tallinn – Euroopa kultuuripealinn 2011“ raames. Aastast 2021 töötas Kaunissaare kultuurministeeriumi teatrinõunikuna. „Venemaa sissetung Ukrainasse on vallandanud nii palju kaasnevaid protsesse ja muutnud konteksti, mistõttu pole muutustest pääsu ka Vene Teatril. Tuleb tulla välja oma paralleelmaailmast,“ ütleb Kaunissaare esimese Vene Teatris töötatud hooaja lõpul.
Miks otsustasid jätta maha kultuuriministeeriumi teatrinõuniku mitte nii loomingulise ja vahel võib-olla ka igavavõitu, ent see-eest turvalise ameti ning söösta kesk tormilaineid, mis praegu Vene Teatri ümber kobrutavad?
Neid ameteid ühendab see, et mõlemad pakuvad tõsiseid väljakutseid ning igavuse käes ei ole ma kannatanud kummagi puhul. Teatrinõuniku töös tuleb küll lahendada palju bürokraatlikku laadi probleeme, kuid mul oli õnn või õnnetus sattuda sellesse ametisse ajal, kui seal igavuse üle küll kurta ei saanud. Vene Teatris on olukord samasugune: keerulisemat ja huvitavamat aega selle teatri dramaturgi ameti pidamiseks on raske ette kujutada – see pakubki põnevust.
Millised olid su valimislubadused, kui kandideerisid Vene Teatri dramaturgiks?
Üks peamisi põhimõtteid, millest oma töös lähtun, on see, et Vene Teater peab olema julge ja seejuures tark. Samuti tuleb pöörata tähelepanu sellele, et Vene Teater tajuks ühiskonnas valitsevat õhustikku ning suudaks seda oma lavastustes väljendada. Teater on ju ühiskondlik kunst, aga see ei tähenda plakatlikkust.
Miks on Vene Teatrit Eestis vaja?
Postimehes ilmus sügisel eestikeelne artikkel pealkirjaga „Kas vajame venekeelset teatrit keset Tallinna?“*. Huvitav on, keda peeti silmas „meie“ all. On see „meie“ eestlased, meie venekeelsed või kõik meie kokku? Üks keeruka tagapõhjaga aspekte on see, et Eestis on palju Nõukogude okupatsiooni ajal siia elama asunuid või nende järeltulijaid, kelle emakeel ja kodune keel on vene keel. See on märgatav osa Eesti elanikkonnast ja vene keel jääb nende emakeeleks ka siis, kui seis eestikeelse koolihariduse ja üleüldse eesti keele oskusega on palju parem kui praegu – objektiivne paratamatus.
Seejuures võib selles teatris tehtav olla huvitav kõrvalpilk eesti kultuurile. Ja see kõrvalpilk ei pea olema ainult venekeelne: aprillis esietendus Merle Karusoo lavastus „Ma jätsin Ukraina 2022“, kus mängivad Ukrainast sõja eest põgenenud ja nüüd Vene Teatris töötavad näitlejad ning selles lavastuses kõlab kohati ka ukraina keel. Kõrvalpilk on alati huvitav ja vajalik.
Millised on Vene Teatri tähtsamad eesmärgid ja ülesanded, mille nimel tegutsete?
Vene Teatri üks olulisi eesmärke on avanemine: seda nii Eesti kultuuriruumile ja siinsele teatrimaastikule kui ka rohkematele venekeelse kultuuriruumi publikusegmentidele. Mulle väga meeldib Luchino Visconti filmis „Gepard“ kõlanud mõttetera: „Kui tahame, et kõik jääks endiseks, peab kõik muutuma.“ Näen suurt võimalust, et Vene Teatrist kujuneb selline riigi sihtasutusena tegutsev teater, millist Eestis praegu veel pole – palju avatum.
Eesti kultuuriruumile ja teatrimaastikule avanemine on tihedalt seotud siinse ühiskondliku konteksti tajumisega. Siin on üks võimalikke teid eesti teatritegijate lavastama kutsumine: Merle Karusoo Ukraina-teemalisest lavastusest oli juba juttu, koreograaf Olga Privisel esietendub tuleval nädalal Vene Teatri RINGlaval tantsu- ja draamalavastuse vahepeale jääv „Ära puutu“ ning sellele järgneb mai lõpul Elmo Nüganeni lavastus „Jumalad“, mis põhineb leedu näitekirjaniku Marius Ivaškevičiuse näidendil. „Jumalates“ käsitletakse armastuse võimalikkust Ukraina sõja ajal, osa tegevust toimub Donbassis ja konkreetselt Mariupolis – sõjakuritegude avastamine ja tuvastamine teatri vahenditega. Seega tahame proovida, kuidas õnnestub eesti lavastajatel tuua Vene Teatri trupiga lavale Eestiga seotud ja/või Eestis praegu valusatel teemadel kõnelevaid materjale, nii klassikat, tänapäevaseid tekste kui ka proovide käigus sündivaid stsenaariume. Kui praegu on klassikute Karusoo ja Nüganeni aeg, siis järgmistel aastatel võib oodata Vene Teatrisse lavastama ka kolme- ja neljakümnendates eluaastates eesti teatritegijaid.
Kui kergesti on eesti lavastajad vedu võtnud ja nõustunud lavastama?
Seni on olnud äraütlemisi vaid üks ja sellegi juhtumi puhul tõi lavastaja selge sisulise põhjenduse, miks ta ei saa seda tööd ette võtta. Eesti teatritegijad, kellega oleme jõudnud juba rääkida, on olnud huvitatud ning elevus Vene Teatri muutumise osas tundub teatriringkonnas päris suur. Näiteks kutsusime hiljuti külla Piibu ja Tuudu, nendega on meil pikem plaan. Kusjuures on ka vastupidiseid näiteid: eesti lavastajad pole jäänud ootama meie kutset, vaid on teinud ise ettepaneku.
Kas olete uurinud ja teate, kellest koosneb Vene Teatri publik?
Hiljutine publiku-uuring, mis telliti Vene Teatri ja kultuuriministeeriumi koostöös, näitas, et Vene Teatri keskmine vaataja on naine, kellel vanust üle viiekümne eluaasta. Vahel suudab ta meelitada teatrisse kaasa oma abikaasa või elukaaslase, aga enamasti mitte. Kui mitte, siis võib-olla tuleb kaasa sõbranna, kes on samuti vanem kui viiskümmend eluaastat.
Kultuuriministeeriumis teatrinõunikuna töötades hakkasid mulle väga meeldima igasugused andmed: arvata võib mida tahes ja tunnetusel on samuti tähtis koht, aga andmed löövad pildi selgeks. Kui vaadata statistikaameti 2021. aasta rahvaloenduse andmeid, siis on Tallinnas vene emakeelega inimesi umbes 170 000, kellest vanemaid kui viiskümmend eluaastat on kaks korda vähem kui neid, kelle vanus jääb alla viiekümne. Loogika ütleb, et Vene Teatrile hea uudis on nooremas keskeas ja noorte venekeelsete inimeste rohke olemasolu Tallinnas, küll aga tuleb neid senisest palju tõhusamalt teatrisse meelitada. Selleks peab uurima ja mõtestama, milline on nooremate vanuserühmade maitse, millised teemad neid teatris huvitavad jms. Muidugi jõuab siin igavese küsimuseni, kas muutused algavad nõudlusest või pakkumisest, samuti tuleb lähtuda repertuaari koostades sisulistest ja kunstilistest, aga ka majanduslikest riskidest, kuid selge on see, et Vene Teater peab oma publikuhaaret tublisti avardama.
Kui tõsine mure on see, et Vene Teatril on peale väikese black box’i tüüpi saali täita ka suur, 620 istekohaga saal?
Vene Teatri suur saal on tõepoolest üks suuremaid sõnateatrisaale Tallinnas: ligi kolmandiku võrra suurem kui Eesti Draamateatri suur saal. Nii suur saal sunnib nuputama, ennekõike repertuaari silmas pidades, kuidas see publikut täis tuua. Aga seejuures ei näe ma alternatiivi Vene Teatri muutustele – need tuleb nii või teisiti läbi viia.
Vene Teatri eesmärk oma publikut nii vanuse kui ka maitse poolest mitmekesistada pole tähtis üksnes sisuliselt, vaid ka majanduslikult. Vene Teatri suure saali keskmine täitumus kõigi etenduste peale kokku on umbkaudu 60%. Muidugi sõltub see lavastusest ja žanrist: muusikalile „Minu veetlev leedi“ või sõnalavastusele „Dubrovski“ on raske piletit saada, seevastu 2023. aasta tipplavastus „Kolmanda impeeriumi hirm ja viletsus“, mis kandideeris lavastajaauhinna ja kunstnikuauhinna kategoorias Eesti teatri auhinnale, jättis saali enamasti pooltühjaks. Kui tahame publiku hulka ja saalide täitumust kasvatada, siis on kaks varianti: kas inimesed, kes praegu Vene Teatris käivad, peavad hakkama seda sagedamini külastama, või suudame teatrisse meelitada ka inimesi, kes seal varem pole eriti käinud, kusjuures need inimesed, kes praegu käivad, peavad samuti säilitama oma huvi meie vastu.
Kui paljud eestlased on Vene Teatri üles leidnud?
Väga suur osa etendustest on eestikeelse sünkroontõlkega, mida saab kõrvaklappidega kuulata. Publiku-uuringust selgus, et mõistlikum oleks minna üle subtiitritele, mida plaanime ka teha, praegu käib arutelu, kuidas seda kõige paremini korraldada.
Seda, milline on eestlaste osakaal publikus, me kahjuks ei tea, sest seda on keeruline mõõta. Midagi näitab sünkroontõlke tarvis laenutatavate kõrvaklappide hulk, kuid osa eestlasi valdab hästi vene keelt ja kõrvaklappe ei võta. Oleksin üllatunud, kui eestlaste osakaal publiku hulgas ületaks 10%. Eestlaste teatrikülastused on meile mõistagi olulised, kuid praegu on märksa tähtsam eesmärk meelitada Vene Teatrisse 20–40aastased venekeelsed inimesed ehk võtta fookusesse need, kes on sündinud ja kasvanud juba iseseisvuse taastanud Eestis.
Viimasel ajal on tekkinud mitu venekeelset erateatrit. On nad teile konkurendid?
Ma ei tea, kui palju see on avalikkuse radarile jõudnud, aga praegu on tõepoolest venekeelsel teatrimaastikul huvitav aeg. On tekkinud mitu küllaltki elujõulist ja tugeva energiaga vene erateatrit: Kiseljuse teater, samuti Vene Teatri näitleja ja lavastaja Artjom Garejevi juhitav loomeruum Punkt, aga ka Tallinnas tegutsev meelelahutuslikumat laadi teater Mon Reflets. Varasemast tegutseb Vene Nukuteater ja küllap neid on veel. Mõneti meenutab see olukorda, mis valitses eestikeelsete teatrite seas 1990. aastail, kui olid juba tekkinud esimesed erateatrid ja süvenes konkurents. Vene Teatrile on erateatrite teke ainult hea, sest konkurents toimib siin peamiselt kvaliteedi alusel ja võitlus käib eeskätt noorema publiku pärast, mis sunnib ennastki rohkem pingutama.
Kas Vene Teatri senine eraldatus ülejäänud Eesti teatrist ja üldse siinsest ühiskonnast on probleem?
Enne Teist maailmasõda oli Eestis küll mõningane venekeelne teatrielu, ent Vene Teater loodi Eesti NSV riikliku teatrina 1948. aastal suuresti ideoloogilistel eesmärkidel ja imperiaalse kultuuripoliitika osana. Asutati veel enne seda, kui Eestisse jõudsid suuremad venekeelsete sisserändajate hulgad. Ülihuvitav, mõtestamist vajav ja osalt isegi julgeolekuküsimus on see, mida tähendab olla venekeelne inimene väljaspool Venemaad?
Vene Teatris töötades on olnud põnev näha siinseid venekeelseid nende paljukihilisuses: on Vene kodanikke, kellest on raske Ukraina-meelsem olla, on aga ka Eesti kodanikke, kelle puhul ei saagi täpselt aru, mida nad mõtlevad. Mõttemaailmade erisuste põhjusi võib otsida sellestki, kuidas on kujunenud siinne venekeelne elanikkond. Väga lihtsustatult: 1940. aastatel tulid sõjaväelased ja julgeolekutöötajad ning nende pered, 1950. ja 1960. aastatel insenerid ja ka osa tehasetöölisi, 1970. ja 1980. aastatel lisandusid ehitajad ning lõpuks seguneski neist Eesti venekeelne elanikkond. Üks mu Vene Teatri kolleeg rääkis, et Nõukogude aja lõpupoole olla õpetajateks saanud üksjagu siinsete sõjaväelaste abikaasasid, mis ilmselt on kujundanud mõneti ka venelaste praeguse mõttemaailma. Mine tea. Eesti venekeelses elanikkonnas on palju erisuguseid kihte ning see teeb oluliseks küsimuse, milline on Eestis elavate venekeelsete inimeste enesetaju ja -määratlus? Võib-olla parim, kõige tugevam vastus Russki Miri ideoloogiale ongi just venekeelne vastus.
On Vene Teatri repertuaar millegi poolest eripärane?
Eks ta üldjoontes ole samasugune pasjansiladumine nagu teistes suurtes repertuaariteatrites. Mõnes mõttes sarnaneb Vene Teater pigem Endla või Ugala kui Eesti Draamateatriga, sest Endla ja Ugala on oma linnas ainus suur teater ning seetõttu peab repertuaaripalett olema võimalikult mitmekesine. Üks meie teatri näitleja ütles ilusasti, et Vene Teater on siiani olnud nagu kaubamaja, kus on palju mitmesuguseid poode ja pakutakse igasugust kaupa.
Muutuste tuules purjetav Vene Teater plaanib lisaks eesti lavastajate kutsumisele avardada oma repertuaari ka koostöös mitmete erateatrite ja muude teatrikooslustega. Selles olukorras peaks Vene Teatri toimemudel mingis osas muutuma, ehkki endiselt on see venekeelse trupiga teater.
Ideaalis võiksid Vene Teatri näitlejad olla kakskeelsed, nagu oli näiteks Maria Klenskaja, kellele see, kas mängida eesti või vene keeles, oli kunstilise valiku küsimus. Vene Teatris on üksjagu inimesi, kes räägivad väga hästi või täitsa hästi eesti keelt. Pikas perspektiivis tundub see kakskeelsuse suund mulle mõistlik, see lahendaks ka väga paljud eeskätt töökorralduslikud ja ülejäänud Eesti teatriväljaga seotuse küsimused. Peale kasvab uus põlvkond näitlejaid, kes valdavad ka eesti keelt teatris mängimiseks piisavalt hästi. Selles mõttes on ülioluline küsimus, kus omandatakse teatriharidus.
Eesti ühiskond on oodanud Vene Teatrilt selgemat seisukohavõttu Ukraina sõja osas? Kui palju on teatri sees tajuda sellele suunale vastupanu?
Mina mingit aktiivset vastupanu ei taju. Teatris on mingi hulk inimesi, kes on sellel teemal passiivsed ega võta sõna, ja siis on korralik hulk inimesi, kes on üsna aktiivselt selle poolt, et teater peab Ukraina sõja osas võtma selgema seisukoha, mida on ka avalikult tehtud.
Vene Teater lisas näiteks mõni aeg tagasi oma Facebooki lehele Ukraina lipuvärvid. Muidugi, otseselt selle värvivahetuse tõttu Ukrainas vähem inimesi surma ei saa, kuid oma põhimõtete näitamine on tähtis. Seejuures ei maksa aga arvata, et sellistest puhtdeklaratiivsetest sammudest piisabki, ennekõike peab see kajastuma siiski teatri repertuaaris. Merle Karusoo lavastus „Ma jätsin Ukraina 2022“ ja Elmo Nüganeni „Jumalad“, samuti Timofei Kuljabini lavastatud „Kolmanda impeeriumi hirm ja viletsus“ väljendavad Vene Teatri seisukohata päris selgelt. Aga mõistagi ei saa kõik lavastused olla sõjast ja vaevalt seda keegi eeldabki.
Siin-seal on kõlanud nõudmine, et Vene Teater peaks vahetama nime. Irvhambad on koguni soovitanud, et Vene Teater ja tartlaste oma nimega kimpus olnud lodi Huik võiksid nimed vahetada. Kuidas suhtuda Vene Teatri nimevahetusse? On see vajalik?
Eks nimevahetuse suunas kõik tüürib ja minu arvates on see ka mõistlik. See, et teater tajub ennast etnilise enesemääratluse kaudu, on iseenesest küsitav, ning praegu on sellel seoses Ukraina sõjaga veel ka imperiaalne mõõde. Keerulisem küsimus on see, et kui ei olda Vene Teater, mis siis ollakse? On kõlanud argumente, et uus nimi võiks olla neutraalne. Mina kipun nimearutelus hoidma rohkem sinna suunda, et uus nimi võiks olla võimalikult lai ning olla ka teatrile abiks suhtluse ja turunduse plaanis, aga seejuures lähtuda sisust. Aga siis tekib muidugi küsimus, mis see sisu on.
Kui võrrelda Eestit Läti ja Leeduga, siis sealsed teatrid on saanud paremini käpa peale praegu emigratsioonis elavatele tunnustatud vene lavastajatele-näitlejatele, kes töötavad nüüd üle maailma. Miks Eesti teatritel pole nii hästi õnnestunud neid enda juurde tööle saada?
Sellel on mitu põhjust. Vene Teatri puhul oli juba juttu, et üritame eesti lavastajaid lavastama kutsudes paremini lõimuda Eesti teatriga. Samasugune protsess toimus ka Lätis Riia Vene teatris mõni aeg tagasi. Samuti on tähtis, et teatris lavastaksid siinsed venekeelsed lavastajad, sest ainult nemad ja eesti lavastajad tajuvad hästi Eesti konteksti. Meie venekeelsetele inimestele nende lugusid jutustada oskavad siiski vaid siinsed lavastajad.
See muidugi ei tähenda, et üldse ei võiks kutsuda väljast vene lavastajaid, kes nüüd tegutsevad emigratsioonis ja on sõja vastu. Aga siin on üks lisanüanss: 2023. aastal võttis Eesti valitsus vastu määruse, mis ei võimalda võtta tööle Vene kodakondsusega inimesi, kelle Eesti elamisluba pole antud välja enne Ukraina sõja algust. Lätis saab seda elamisloa olemasolul teha, aga Eestis on oldud rangem. Ega ma ka ei vaidle sellega, sest sellisel kombel on vähem ebamäärasust, aga sellel on kahtlemata oma mõju.
* Neeme Raud, Kas vajame venekeelset teatrit keset Tallinna? – Postimees 14. XII 2024.