Meelis Oidsalu: Vene Teatri seekordne skandaal on parem kui eelmised
ARVAMUS
Meelis Oidsalu, kultuurikriitik
Viimastel aastatel on Vene Teatrist räägitud kui probleemist. Teatritükiga "Ma jätsin Ukraina 2022" kaasnenud väikesest skandaalist hoolimata või just selle tõttu aimdub sellest lavastusest Vene Teater kui lahendus, leiab Meelis Oidsalu Vikerraadio päevakommentaaris.
Aprilli hakul esietendus Vene Teatri väikses saalis Merle Karusoo dokumentaallavastus "Ma jätsin Ukraina 2022", milles sõja jalust Eestisse tulnud ja praegu Vene Teatris töötavad noored ukrainlased räägivad laval oma endisest elust Ukrainas, emotsioonidest, mida sõda neis tekitas ning kohanemisest Eestis. Karusoo varasematele dokumentaalprojektidele omaselt näeme laval lihvimata nurkadega, väga karust teatrit.
Kunstnik Anita Kremm on lavale seadnud paljudele meist lapsepõlvest tuntud pusleklotsid, mille ühel küljel on Ukraina kaart. Näitlejad kasutavad seda oma päritolukohtade markeerimiseks. Ukraina ühes lavale seatud klotsiseinaga lammutatakse etenduse käigus koost.
Maakaardi taustal oma päritoluloo jutustamist mäletavad need vähesed, kes nägid Karusoo üht esimest "Kes ma olen"-nimelise lavastuste sarja episoodi üheksakümnendatel Ida-Virumaal.
Lavastaja meenutas hiljuti raadio ööülikoolis, et Lagle Parek tegi talle omal ajal ettepaneku tulla Ida-Virumaale ja teha kohalike noortega teatrit. Karusoo tegi midagi märksa enamat, ta pani venekeelsed noored oma juuri uurima, et nad ise paremini aru saaks, kust nad pärit on, kuidas Eestisse sattusid. Ta innustas noori ka eesti keelt õppima ja sõpradele õpetama. Mõnigi noor sai teada, et tema esivanemaid on nõukogude ajal represseeritud ja et tema tegelik, ajalooliselt tõene identiteet oli seega märksa komplekssem kui see siledaks triigitud jutt, mida neile koolis või kodus oli räägitud või televiisoris näidati.
Elmo Nüganen: on oluline, et muutused Vene Teatris tulevad teatri enda seest
Nüüdne Vene Teatri lavastus "Ma jätsin Ukraina 2022" tekitab tugeva poliitilise ja kognitiivse dissonantsi ja seda mitte ainult oma lugu rääkivates näitlejates, vaid ka eesti, vene kui ukraina keelt emakeelena kõnelevas publikus. Ukraina näitlejad räägivad oma pagulaskogemusest ja elust suure sõja eelses Ukrainas nimelt vene keeles.
Paar ukrainakeelset laulu, mis lavastuse käigus kõlavad, ainult süvendavad keeledissonantsi, seda enam, et laval näidatakse fotosid ja räägitakse lugusid enne 2014. aastat ja ka enne 2022. aastat Ukrainas valitsenud meelsusruumist, kus nõukogude sümboolika oli avaliku ruumi aktsepteeritud osa.
Tartu Ülikooli ukrainlasest professor nimetas oma ühismeedia postituses lavastust šokeerivaks kogemuseks, mis järgib "Vene maailma narratiive". Häiritud oli ka Eesti ukrainlaste kongressi juhatuse liige. Need reaktsioonid on arusaadavad. Kes see ikka tahab kuulata vene keeles teatrit tegevate pagulaste painetest turvalises Eestis, samal ajal kui sõda Ukrainas ka kolm aastat hiljem üha enam hoogu kerib.
Mulle on mõistetav ka mu enda etenduse ajal kogetud tugev tõrge ja skepsis laval nähtu suhtes, mis oli muuhulgas seotud lavastuse teostusega. Samal ajal on mõni tegijatele tagasisidet andnud ukrainlane olnud heldinud selle pärast, et keegi ütleb välja asju, mida tema tahaks, aga ei julge välja öelda.
Seekord ei olnud lavastaja ja trupp saavutanud mõnele Karusoo varasemale lavastusele omast dokumentaalteatri loomulikkust, pihtimused mõjusid krampliku ja kohmetuna, nagu oleks inimesed lükatud ebamugavat juttu lavale rääkima. Etenduse edenedes kohanesin kohmaka esitusvõttega, mõtlesin, et kui mina peaksin midagi sellist pihtima ukrainlasena, siis oleksin samuti kohmetusest kange, nii et esinemiskramp oligi mingis mõttes näitlejate loomulik olek seal laval.
Ivan Lavrentjev: integratsioon on läbi
Näitlejate krampi on põhjendatud ka sellega, et nii vene kui ukraina teatris puudub autobiograafilise dokumentaalteatri traditsioon, vähemalt sellises mahus, kui sellega oleme Eestis harjunud suuresti tänu Karusoole ja tema mantlipärijaile Paavo Piigile, Mari-Liis Lillele ja Piret Jaaksile. Ukrainas on hakanud see küll mõnevõrra muutuma, kuna sõjas kogetud õudustest on raske vaikida.
Mullu Ukrainas teatrifestivalil käies kogesin, et teatril on eksistentsiaalse kriisi ajal oluline teraapiline toime ning et ka ametliku tsensuuri tingimustes ei kardeta seal laval kritiseerida võime või rääkida asjadest, millest kõnelemine Vene Teatri väikesel laval võis mõjuda ebapatriootlikuna.
Autobiograafilise dokumentaalteatri žanri viljelemine ei ole ainult esteetiline valik, see eeldab julgust end avada, ka enesetsensuur välja lülitada ja olla valmis ka valuliseks kriitikaks laval näidatud hoiakute suhtes. Mis omakorda eeldab teatud turvalisuse lubadust teatritegijatele endile, garantiid, et laval näidatu ja räägitu pärast ei järgne teatri või konkreetse lavastuse tühistamist.
"Kui mingitel väga ebamugavatel tabuteemadel lasta inforuumi imbuda, annab see mingigi võimaluse pingete maandamiseks."
Merle Karusoo on öelnud, et asjadest tuleb rääkida ka siis, kui see on väga raske. Kui mingitel väga ebamugavatel tabuteemadel lasta inforuumi imbuda, annab see mingigi võimaluse pingete maandamiseks, sest neid pingeid on väljendatud ja need on nähtavamad ka nende tundjate endi jaoks. Integratsioon – sõna, mille üle tihti põhjendamatult naerdakse – ei saagi olla valutu kuuletumine, see on meie jaoks teinekord talumatult rumala või ebaõiglasena tunduvate mõtete ärakuulamine, mis ei võrdu nende aktsepteerimisega.
Merle Karusoo: me ei anna endale aru, kui palju hirm meie põlvkondi mõjutas
Viimastel aastatel on Vene Teatrist räägitud kui probleemist. Teatritükiga kaasnenud väikesest skandaalist hoolimata või just selle tõttu leian, et lavastusest "Ma jätsin Ukraina 2022" aimdub Vene Teater kui lahendus, kui laboratoorium ebameeldivate või kriipivate hoiakute turvaliseks esitlemiseks.
Kui su ees laval on inimene, kelle enesetaju on niivõrd sassi löödud, nagu neil kolmel noorel ukrainlasel, siis hakkad võib-olla ka iseenda identiteeti natukene nüansseeritumalt käsitlema ja mõtlema nende hetkede peale, mil eestlus kui selline polegi nii sile ja sinimustvalge, vaid siit ja sealt plekiline, kortsus ja kihiline.
Rahvuslik identiteet on kunstlik ja tahuline vastuoluline nähtus, mille vormid ühiskonna peavoolupuslesse ei sobitugi. Enesetajust moodustavad suure osa lapsepõlves inimesi ümbritsenud markeritest, mille vastu ta tunneb irratsionaalset aga loomulikku nostalgiat ainuüksi seepärast, et need olid osa tema lapsepõlvest.
Eestlastele on rahvusliku nostalgitsemise tervistavat naeruvääristamise teenust pakkunud Andrus Kivirähk kasvõi Ivan Orava tegelaskuju näol. Kui lubada nõukanostalgial, mida vähesel määral esineb ka eestikeelse elanikkonna seas, venekeelse teatri laval nähtavale tulla, siis paistab nostalgia ka selle kandjatele endile ühel hetkel sellena, mis see tegelikult on, lihtsakoelise manipulatiivse lavastusena.