KAOTATUD TÄHENDUSTE RUUM. VLADIMIR ANSHON 60

Vene Teatri Galerii
25.08 - 29.10.2023

„Koht ei kao, kui selles olevad asjad hävivad..."
Aristoteles 4.sajand eKr.

Archimedes märkas, et Koht eksisteerib reaalsuses osana ruumist. Kellele kuulub ruum? Riigile, sootsiumile? Inimesele või tema esmaklassilisele autole? Jumalale või tema vastasele?

On olemas juriidilise omandi ruum. On tähenduste poolt määratud ruum ja see on ka omamise ruum. Näiteks pühakoda või teater. Nendes on tähendustel ja ideedel ruumiline vorm ja Koht. Religioon ja kultuur, ideed ja tähendused võitlevad omavahel igapäevaelu ruumis inimese hinge ja mõtete eest. Nad esitavad oma õigusi inimeste tunnetele, tähelepanule ja rahakoti sisule.

Rahakoti suurus on üksikisiku jaoks vabaduse näitaja, kuid peamine pole tema jaoks mitte vabade rahaliste vahendite omamine, vaid tähenduste omamine peas ja südames. See ongi „Püha koht", mis pole kunagi tühi. Selleks, et nael (inimene) võtaks sootsiumis oma Koha sisse, tuleb talle õigete tähenduste haamriga kõvasti vastu pead lüüa, kasutades selleks ruumi füüsikalisi ja juriidilisi seadusi.

Samas on vaja nüristada reaalsustaju (tuimestus) ja tekitada naelas liikumisvabaduse tunne ja taju elust kui pidevalt kestvast pidupäevast, milles reaalsus ja mäng on ammu kohad vahetanud. Traditsiooniliste väärtuste labastamine lükkab pjedestaalilt maha igavesed ja sakraalsed mõisted. Ehtsad väärtused surutakse avalikust ruumist välja marginaalsetesse tsoonidesse, millel puudub õigus eksisteerida.

„Igale asjale on määratud aeg ja aeg on igal tegevusel taeva all…
Koguja

Vene Teatri galeriis avaneb alates 25. augustist üks viimaseid võimalusi, kui mitte mõista, siis vähemalt näha hääbuva tsivilisatsiooni kaduvate tähendustega artefakte.

Tuntud Eesti kunstniku, Eesti Vabariigi kultuuripreemia ja UNESCO preemia laureaadi Vladimir Anshoni näitusel on väljas visandid, tuntud lavastuste maketid ja fotod, teatriinstallatsioonide fotod ja videod.

Tema töid on esitatud näitustel ja festivalidel üle kogu maailma, New Yorgist, Cardiffist ja Budapestist New Delhi, Dhaka ja Taipeini. A. Tšehhovi „Onu Vanjast" W. Shakespeare'i „Kuningas Learini". Lavapaikade hulka, kus kunstnik-stsenograafi töid on teostatud, kuuluvad teiste seas Tallinna Linnateater, Teater „Vanemuine”, Vene Teater, Eesti Draamateater, „Theatrum”, Chekhov Studio Melikhovo Theater (Moskva), Drama Theater on Liteiny, Tovstonogovi nim. BDT (Peterburi).

Ta on töötanud koos paljude legendaarsete lavastajatega: Adolf Shapiro, Elmo Nüganen, Lembit Peterson, Mare Tomingas, Lembit Ulfsak, ​​Boris Milgram, Vladimir Baicher, Mladen Kiselov. Enamik neist teostest on jõudnud viimaste aastakümnete Eesti teatri parimate lavastuste edetabelisse. Üks neist („Pianoola ehk mehaaniline klaver”, lavastaja E. Nüganen, Linnateater, 1995) valiti 20. sajandi eesti teatri 100 parima lavastuse hulka.

Osa näituse ekspositsioonist on pühendatud lavastaja Mladen Kiselovi mälestusele, kes oleks tänavu juunis saanud 80-aastaseks. Tema loomingulise biograafia viimased aastad olid tihedalt seotud Eesti teatrieluga. Tema lavastused Vanemuises, Tallinna Linnateatris ja Eesti Draamateatris kujunesid tõelisteks sündmusteks nii teatriprofessionaalide kui ka Eesti teatripubliku jaoks. Kiselovi viimaseks tööks jäi lavastus „Nelipühad" Eesti Draamateatris. Näitusel saab näha selle lavastuse eskiise.

Näitus kuulus Riikliku Kultuuriinstituudi ja Baltšiki kultuurikeskuse „Palee" suveprogrammi ning eksponeeriti Rumeenia kuninganna Edinburghi Mary residentsis. Seejärel näidati seda Sofia Teater199 kutsel Bulgaaria pealinnas Sofias Linnaraamatukogu kunstiosakonnas. Lavastuse makett jäi Bulgaariasse ja võttis sisse koha raamatukogu kunstifondis. Näitusetuuri viimaseks peatuseks on näitus Vene Teatri galeriis. Näitus on pühendatud kunstnik Vladimir Anshoni 60. juubeli auks.

Näitust saab külastada üks tund enne etenduse algust ja vaheajal (tasuta).
Rohkem infot siit.